Juliette`i Romeo de Ville
Mingi joobund mees vehkis platsi keskel oma nahast kotiga ja kisas arusaamatus
keeles sõnu, mis rahvale tohutut nalja valmistas. Ka valvuritele pakkus too karglev
objekt huvi oli ta ju nii emotsionaalne selle koti pärast. Juliette oli peaaegu kindel, et
segaduse põhjustajaks oligi see väike räbaldunud kott mehe käes, suurus ehk keskmise
granaatõunaga võrreldav.
Samal hetkel koputati viisakalt uksele ja üks noor teenijanna astus sisse, tolmuhari
ühes, pesuämber teises käes.
"Cosquette, kas see olete teie?" küsis Juliette pilku vaatemängult pööramata.
"Qui, Mademoiselle Juliette!" ütles tüdruk aralt ja hakkas raamaturiiulitelt tolmu pühkima.
Peale minutilist vaikust söandas noor tüterlaps pärida: "Aga, kui tohib küsida, keda te
seal uurite?"
Juliette võpatas kergelt ja vaatas Cosquettet.
"Uurin...keda? Ah ei! Cosquette, ma ei UURI kedagi! Lihtsalt...no vaadake ise!"
Tütarlaps astub akna äärde, peaaegu koheselt hüüatades: "Aga see on ju Erich!"
"Erich?"
annaabi.ee 
