NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU
Kommunistliku
partei liikmena oli Irdil suurem vabadus võidelda normatiivse nõukogude
kultuuripoliitikaga, sh. võttis ta kümnendivahetusel oma „ideoloogilise
kaitsetiiva” alla noored „vihased” teatriuuendajad Jaan Toominga ja Evald
Hermaküla, kandes ise samal ajal kohustust tuua lavale nn. sundrepertuaari. Irdi
enda kui äärmiselt erinevaid lavažanre viljeleva režissööri toonastest lavastustest
mainitagu 31 näiteks Shakespeare’i „Coriolanust” (1964) ja Veljo Tormise
„Meestelaule” (1966), aga ka üht Mati Undi esimestest näidenditest „Phaethon,
päikese poeg” (1968). 1967. aastal avati „Vanemuise” uus teatrimaja ja Pärnu
teatri uus hoone, samuti võeti kümnendi lõpus kasutusele väikesaalid: 1968
Draamateatris ja 1969 Pärnus. See kõik – ka näiteks Noorsooteatri lavastuse
„Armas luiskaja” etendamine Kadrioru lossis – tähendas teatriruumi põhimõttelist