V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
ohvriks tõid, kinkisid keisrid selleks sada lõvi ja sada kotkast. See oli metsik, aga ilus
komme. Prantsuse kuningate trooni ümber on nende loomade möirgamist alati kuulda olnud.
Kuid tõele au andes kulutan ma selleks vähem raha kui mu eelkäijad. Ma lepin väiksema
arvu lõvide, karude, elevantide ja leopardidega. Noh, edasi, Olivier. Oleme oma sõpradele,
flaamlasetele, seletanud, mida tahtsime.»
Willem Rym tegi sügava kummarduse, kuna Coppe-nole'i tusane nägu meelde tuletas
karusid, kellest majesteet oli kõnelnud. Kuningas ei pannud seda tähelegi. Ta niisutas jälle
oma huuli karikast, sülitas ja ütles:
«Päh, kui vastik jook!» Ettelugeja jätkas:
«ühe logardi toitmiseks, kes juba kuus kuud riisujate kongis vangis istub edaspidist
korraldust oodates, kuus naela neli sol'i.»
«Mis see peab tähendama?» ütles kuningas vahele. «Toita seda, keda üles tuleb puua!
Jumala nimel, ma ei anna enam ühtki sol'i ta toitmiseks