Gli elementi necessari per la formazione di una frase sono: a) l'argomento (un nome o la parola in funzione nominale) o sintagma nominale b) predicato (un verbo) o sintagma verbale. Il verbo costituisce la parte essenziale del discorso: ad ogni predicato corrisponde dunque una frase- ogni frase contiene un solo verbo. Frase= sintagma nominale (Paola) + sintagma verbale (è partita) Ogni enunciato può presentare, rispetto alla forma più semplice, anche delle espansioni o complementi, parole che si ,,appoggiano" al verbo. Frase= sintagma nominale (il prof) + sintagma verbale (spiega) + espansioni (agli alunni + una nuova regola) Possiamo avere quindi: a) la frase minima, costituita soltanto da soggetto e predicato: Daniele legge b) la frase complessa, costituita da soggetto, predicato ed espansioni: la mamma racconta a Laura una fiaba ogni sera c) il periodo, costituito da più frasi opportunamente legate da nessi logici e chiusa dal punto:
Kuigi Müller teadis kindlasti läbi araablaste tööde tangensfunktsiooni olemasolust, kasutas ta oma raamatus ainult siinust. Mülleri töös ei ole siinus ikka veel suhe vaid kindla pikkusega lõik nagu hindudel.[3] Oleme vaadelnud juba siinuse ja tangensi teket, aga kas on midagi teada koosinusest? Väga sageli kasutati nurga täiendusnurga siinust, st (vt. joonis 3.3). Selle ajani ei olnud keegi veel antud suurusele leidnud sobivat nime. Kutsuti seda lihtsalt sinus complementi ehk „täienduse siinuseks“. Järgmiseks sajandiks oli sinus complementist saanud co. sinus ja lõpuks cosinus.[3] Regiomontanuse tööd avaldasid suurt mõju trigonomeetria arengule. Järgneva kümnendi jooksul ilmus palju samateemalisi töid. George Joachim Rheticus (1514–1574) selgitas, kuidas on võimalik siinust ja teisi funktsioone defineerida ainult täisnurkset kolmnurka kasutades. Thomas Fincke (1561–1613) leiutas sõnad tangens ja seekans. Palju ilmus lihtsalt
annaabi.ee 
