V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
» küsis dom Claude.
«Ma olen oma vihud ära kaotanud.»
«Kui kaugel olete ladina autoritega?»
«Mu Horatiuse eksemplari on keegi ära varastanud.»
«Kui kaugel olete Aristotelesega?»
«Aga vennas, kes oli see kirikuisa, kes ütles, et ketserluse redupaigaks kõigil aegadel on
olnud just Aristotelese metafüüsika tihnikud? Sülitan Aristotelesele! Ma ei luba tema
metafüüsikal oma usku kõigutada.»
«Noormees,» ütles ülemdiakon, «viimasel kuninga linnasõidul oli ühel Philippe de
Comminesl nimelise aadlimehe hobusetekil brodeeritud deviis, mille üle teilegi soovitan
järele mõelda: Qui non laborat non man-ducet.»
Skolaar oli hetke vait, sõrm kõrva juures, silmad maha löödud ja nägu vihane.
Äkki pöördus ta Claude'i poole linavästriku vilkusega.
«Niisiis, armas vend, te keeldute mulle üht Pariisi soTigi andmast, et pagarilt leivatükki
osta?»
«Qui non laborat non manducet.»
Paindumatu ülemdiakoni vastust kuuldes peitis Jehan oma pea käte vahele nagu nuuksuv
annaabi.ee 
