Carmina Burana kokkuvõte
olemuselt.
Meloodiad on lihtsad, aga rütm on väga põnev ja pulseeriv. Mängib väga tähtsat rolli, nagu
ka Stravinskyl. Rütm on lihtne, aga taktimõõt vaheldub ühest teise väga vabalt ja kiiresti.
Rütmilised muutused ja tsensuurid nende vahe peal tekitavad tunde, et muusika on hästi
liikuv ja jutukas. Rütm ei tundu seepärast nii keerukas, kui see tegelikult on. Mõni soolo on
väga nõudlik lauljatele. Nt. tenori soolo ,,Olim lacus coluera" tuleb laulda peamiselt falsetiga.
See näitab karakteri kannatusi. Samuti on baritonil selline näide : ,,Dies nox et omnia". See
on haruldane näide baritoni repertuaarist, et nii kõrged noodid on baritonil. Soprani aaria
,,Dulcissime" on samuti väga kõrge. See on kirjutatud lüürilisele sopranile, mitte koloratuurile.
Siis on see kannatus rohkem väljapaistvam. Ka orkester, koor on väga suur Carmina
Buranas. Harmoonia on samuti lihtne, seda on ka mitmed kriitikud märkinud
annaabi.ee 
