Tiit Lauk humanitaar
Eeltoodust võib jääda mulje, et mustanahaliste osa džässi sünnis ongi nii tagasihoidlik. See
pole muidugi tõsi. Kuigi üksikuid fakte loetledes kujuneb skoor tunduvalt euroopaliku
kultuuri kasuks, on see “vähene”, mis pärines mustanahaliste poolelt, sedavõrd kaalukas, et
suudab raskusteta tasakaalustada eelneva nimekirja. Ei saa siinkohal kuidagi nõustuda
Theodor Adorno väitega, et tööstuslikus urbaniseerunud džässis on mustanahalise mehe
nahavärvil vaid värvitähenduslik (coloristic) efekt hõbedase saksofoni taustana (Gabbard
1995: 111). Tõele kõige lähemal on ilmselt need, kes väidavad, et džässi ongi võimalik mõista
ainult nende vastastikuste mõjude ühtsuses. Kui üht elementidest üle tähtsustada või keskseks
pidada, läheb kaduma käsitluse põhiprintsiip (Berendt 1999: 25).
Seega võib tõdeda, et džäss tekkis negriidse ja europiidse rassi muusikakultuuride totaalse
annaabi.ee 
