DESCARTES meditatsioonid
võib sündida, et kõik need kujud ja üldse kõik, mis on seotud keha loomusega, pole midagi muud
kui unenäopildid. Seda silmas pidades näib mulle sama kohatu öelda: ma kujutlen selleks, et
selgemalt aru saada, kes ma nimelt olen, kui öelda: ma olen küll juba üles ärganud ja näen mõnel
määral tõelisust, aga et ma ei näe veel piisavalt selgesti, siis püüan magama jääda, et unenäod
sedasama tõelisust mulle tõesemalt esitaksid. Niisiis tunnen ära [cognosco], et asjad, mida suudan
haarata kujutlusvõime abil, ei puutu teadmisse, mis mul iseenda kohta on; ja vaim tuleb neist asjust 9
väga hoolikalt lahus hoida, selleks et ta tajuks ise oma loomust võimalikult selgelt ja täpselt.
Ent mis ma niisiis olen? Mõtlev asi. Mis see on? Teadagi kahtlev, jaatav, eitav, tahtev, mittetahtev,
ning ka kujutlev ja aistiv.
Seda on tõepoolest palju, kui need kõik minu juurde kuuluvad. Aga miks ei peaks kuuluma? Kas