Immanuel Kant
“Katses tuua filosoofiasse
negatiivsete suuruste mõistet“ („Versuch, den Begriff der negativen Grössen in die
Weltweisheit einzuführen“) (1763) on ta seisukohal, et reaalsed suhted, alused ja eitused
on „hoopis teist laadi“ kui loogilised suhted, alused ja eitused. Sellised mõtted ilmnevad
muida ka teistes „kriitika-eelsetes“ töödes. Nii kirjutab ta dissertatsioonis „Metafüüsilise
tunnetuse põhiprintsiipide uus valgustamine“ („Principiorum primorum cognitionis
metaphysicae nova dilucidatio“) (1755): „...eelkõige tuli mul teha hoolikalt vahet tõe
aluse ja eksistentsi aluse vahel...“.
Tendents aluse ja suhte nende kahe liigi üha sügavama eristamise suunas viis
Kanti lähedale Hume`i agnostitsismile. Ta jõuab loogiliste seoste vastandamisele
reaalkausaalsetele ja väidab viimaste kättesaamatust ratsionaalsele tunnetusele üldse.
Seega hakkavad Kantil juba „kriitika-eelsel“ perioodil välja kujunema seisukohad, mis