Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal
vastristitud, olles nendes kiriklikes ja politilistes raamides täisõiguslised kiriku liikmed ning
alamad. Piiskoppidel oli Liivimaal ka ilmlik võim, mispärast juba piiskopp Albert ja siis ka
mõned teised ennast keisrilt kinnitada lasksid püha Rooma riigi vürstideks. Paavstide ja ka mõne
keisri esialgne ideaal oli: piiskopid ja vastristitud kuuluvad ühte kui ülemad ja vabad alamad,
moodustades nii mõõduandva üksuse. Piiskopp ühes vaimulikkudega ja rahvas (episcopus,
capitulum resp. clerus et populus, näit. Osiliensis ete.) olid veel kaua paavstide silmis ning
seepärast ka kirjades paavstidele, mis neilt abi otsisid, kaks mõõduandvat peategurit (v. näit. U B
578, 584, 586 j. t.), Paavstid olid nimelt veendunud, et seesuguse korra maksvusel saab ristiusk
kõige paremini sel maal levida ja siis ka püsima jääda. See oli paavstidele aga peaasjaks.
Sellepärast korraldasid nad ka ristisõdasid Liivimaale esmalt just vastristitute kaitseks (v. U. B.
12, 144, 167, 174, 183).
annaabi.ee 
