Kirjand ''Hamleti'' põhjal
Ta ei sallinud oma armastatu Ophelia isa
Poloniust. Ta kuulis Poloniust kuninga ja kuningannaga arutamas, et Hamlet olevat
armastusest Ophelia vastu hullunud. Poloniusel, kuningal ja kuningannal oli plaan Ophelia ja
Hamleti konversatsiooni kardinate taga pealt kuulata. Hamlet, olles seda kuulnud, rääkis
Opheliale hoopis teist juttu, täiesti vastupidist, mida ta muidu talle oli rääkinud. Samaaegselt
mängides hullunud meest, et Polonius oma tahtmist ei saaks ning Clausiusele ja Gertrudile
muljet, et jääks, et ta armastusest hullunud on. Säärane käitumine nõuab entusiastlikut
kindlameelsust ja enesekinlust, et mitte hoolida teiste arvamusest.
Need paradigmaatilised iseloomujooned on kõik kooskõlas kangelaslikkusega. Altruistliku
omadusega, mis nõuab oma enese vajaduste allasurumist, ning oma riigi heaolu ning õiguste
nimel tegutsemiseks. Hamlet saavutas lõpus oma eesmärgi tappis oma isa mõrvari, oma
enese onu. Seda ta ihkas
annaabi.ee 
