V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
näkku: «Kurat lõksus, kurat lõksus!» Mõnikord sõimas salk räpaseid eitesid, kes kuskil
uksetrepi astmel varjus kükitasid, valju häälega möödaminevat ülemdiakonit ja kellalööjat,
paisates neile jultunult näkku selliseid ergutavaid tervitusi, nagu: «Hm, vaadake, ühe hing
on nagu teise keha!» Vahel leidus ka salk skolaare ja tänava-poisse, kes isekeskis mängisid,
kuid siis kõik püsti kargasid ja mõnitades ühes kooris ladina keeles tervitasid: «Éia! Eia!
Claudius cum claudo!»'
Kuid tavaliselt ei pannud preester ja kellalööja neid mõnitusi tähelegi. Kõigi nende
meelituste kuulmiseks oli Quasimodo liiga kurt ja Claude liiga mõtteisse vajunud.
Hei, Claudius lombakaga (lad. k.).
VIIES RAAMAT
I. «ABBAS BEATI MARTINI» 1
Dom Claude'i kuulsus ulatus kaugele. See tõi talle umbes samal ajal, kui ta keeldus
madam de BeaujeuM vastu võtmast, kaela ühe visiidi, mis talle kauaks meelde jäi.
Oli õhtu
annaabi.ee 
