(Laurits, 2014) Peale selle on registreeritud hübriidvormide ja alamliikide omavahelisi ristumisi, seetõttu on sageli väga keeruline kindlaks teha, millise taksoniga on tegu. Ka Eesti lambahänilast ei saa pidada oma alamliigi musternäidiseks. Peale hänilase alamliikide omavahelise ristumise on siin tähele pandud ka ristumist kuldhänilase alamliikidega. Eestist on teada ka lambahänilase M. flava flava ja kuldhänilase M. citreola citreola segapaari pesitsus, esimest korda aastast 1990. (Laurits, 2014) 1. 5 Elupaik Hänilase alamliikidest kohatakse Eestis kolme. Neist levinuim on meil lambahänilane (flava), kelle leviala hõlmab Kesk- ja Põhja Euroopat. Ka põhjahänilast (thunberg) on leitud siin väiksearvuliselt pesitsemas. Põhjahänilase põhiline leviala on Skandinaavia. Meist lõunapoolse levialaga mustpea-hänilast (feldegg) kohatakse Eestis harva. Hänilase peamiseks talvitusalaks on Aafrika (http://bio.edu
63) händkakk Strix uralensis; 64) öösorr Caprimulgus europaeus; 65) vaenukägu Upupa epops; 66) väänkael Jynx torquilla; 67) hallpea-rähn Picus canus; 68) musträhn Dryocopus martius; 69) tamme-kirjurähn Dendrocopos medius; 70) väike-kirjurähn Dendrocopos minor; 71) nõmmelõoke Lullula arborea; 72) kaldapääsuke Riparia riparia; 73) suitsupääsuke Hirundo rustica; 74) hänilane Motacilla flava; 75) kuldhänilane Motacilla citreola; 76) vesipapp Cinclus cinclus; 77) hoburästas Turdus viscivorus; 78) vööt-põõsalind Sylvia nisoria; 79) väike-kärbsenäpp Ficedula parva; 80) punaselg-õgija Lanius collurio; 81) hallõgija Lanius excubitor; 82) koldvint Serinus serinus; 83) männi-käbilind Loxia pytyopsittacus; 84) kasetriibik Sicista betulina; 85) pähklinäpp Muscardinus avellanarius; 86) lagrits Eliomys quercinus; 87) pringel Phocoena phocoena; 88) ahm Gulo gulo;
annaabi.ee 
