Eksistentsialism
Lülitame oma elurütmist välja, meil pole selleks aega. See on ehk miks Pascal hakkas rääkima
meelelahutusest. Vormist et kirjeldada lihtsa inimese lihtsat elumaailma. Meelelahutus tema
väidete põhjal pole muud kui mõtemall, läbi mille püüti mõelda vähem surmale,
milletulemusena eirati selliseid mõtteid ning püüti saavutada õnnelikust. Mõtte selle kõigel on
ülipositiivne aga samas naiivne. Surma kui olemuse kohta on minul endal hoopis teine arvamus.
Ma nõustun Cioraniga selle kohapealt, et surma peab teadvustama,et saaks hinnata elu
väärtuslikust. Inimesed kipuvad unustama kui ilus ja hea on olla elus seni kuni juhtub midagi
draagilist nende lähedastega või iseendaga. See on kui äratus meelelahutuslikust Pascali
elusüsteemist ning kohustab arvestama paratamatusega ehk siis surmaga. Samas muidugi oleks
lollus sellest igapäev konstantselt mõelda. Sellesse peaks sutuma austusega. Eks väidetavalt ole
surm järgmine tasand meie teekonnast
annaabi.ee 
