Muusikateatri klassikasse kuuluvad siiski vaid Mozarti Singspiel`id "Haaremirööv", "Teatridirektor" ja "Võluflööt". 18. sajandi teasel veerandil püüti uuendada ka tõsist ooperit. Pika korduva põhilõiguga da- capo- aaria kõrval hakati kasutama ka lühemaid aariavorme, mis võimaldasid elavdada lavategevust. Julgemalt hakati kasutama orkestrit, mis lisas muusikasse värve. Üha sagedamini sekkus draamasse ka koor. Tõsise ooperi üks tuntumaid reformijaid oli Chritoph Willibald Gluck (1714- 1787). Tema peamine idee oli seada lavamuusika draama teenistusse: poeetilisest tekstist juhinduv muusika peab realistlikult peegeldama laval ja tegelaste hinges toimuvat. Selleks tegi Gluck järgmisi muudatusi: loobus ooperi traditsioonilisest, üksikuteks etteasteteks killustatud ülesehitusest, ning lõi ulatuslikke muusikalisi stseene; loobus vanast da-capo-aariast ja saatega retsitatiivist ning püüdis orkestrisaatega
Muusikateatri klassikasse kuuluvad siiski vaid Mozarti Singspiel`id “Haaremirööv”, “Teatridirektor” ja “Võluflööt”. 18. sajandi teasel veerandil püüti uuendada ka tõsist ooperit. Pika korduva põhilõiguga da- capo- aaria kõrval hakati kasutama ka lühemaid aariavorme, mis võimaldasid elavdada lavategevust. Julgemalt hakati kasutama orkestrit, mis lisas muusikasse värve. Üha sagedamini sekkus draamasse ka koor. Tõsise ooperi üks tuntumaid reformijaid oli Chritoph Willibald Gluck (1714- 1787). Tema peamine idee oli seada lavamuusika draama teenistusse: poeetilisest tekstist juhinduv muusika peab realistlikult peegeldama laval ja tegelaste hinges toimuvat. Selleks tegi Gluck järgmisi muudatusi: loobus ooperi traditsioonilisest, üksikuteks etteasteteks killustatud ülesehitusest, ning lõi ulatuslikke muusikalisi stseene; loobus vanast da-capo-aariast ja saatega retsitatiivist ning püüdis
annaabi.ee 
