ilusa näolapi nägemisest, et füüsiline väärkohtlemine unustada ja Christianile uus võimalus anda. Eesmärk näib olevat tõestada, et end sadistina määratlev Christian on tegelikult võimeline ka normaalseks suhteks. Millegipärast hakkab asi aga üpris kiiresti teises suunas liikuma: hoopis Anastasia on see, kes mehe vägivaldsevõitu nõudmistega kohanduma peab. Teises osas ilmub välja ka Christiani endine alistuja, kes pole Christianist endiselt üle saanud. Anastasia ja Christiani elu muudab raskeks ka viimase eks, Elena, kes ta sellisele teele viis ja ei taha Christiani õnnest midagi teada. Läbi raskuste õnnestub neil siiski ka õnne kogeda ja kihluda.
Enamus selle aja Bachi loominugust oli ilmalik. 1720. aastal, kui Johann Sebastian oli prints Leopoldiga välismaal, suri äkitselt Bachi naine. Poolteist aastat hiljem kohtus ta Anna Magdalena Wilckega, noore andeka sopraniga, kes esines Kötcheni õukonnas. Nad abiellusid 1721. aastal. Kuigi Anna Magdalena oli Bachist 17 aastat noorem, olid nad õnnelikult abielus ning said veel 13 last. Gottfried Heinrichist, Johann Christoph Friedrichist ja Johann Christianist said olulised muusikud. Peale nende jäid ellu veel kolm last. Kokku sündis Bachil 20 last, kellest pooled surid juba lapseeas. Alates 1723. aastast kuni surmani töötas Bach kuulsas Leipzig Thomaskirche kirikus kantorina (koorijuht, helilooja). Lisaks tegi Bach igale oma õpilasele koduõppematerjali. Viimaseil eluaastail põdes Bach silmahaigust ning lõpuks kaotas nägemise. Bach suri Leipzigis 28. juulil 1750. aastal.