Teatriajalugu. Antiik- ja keskajal
puhastamisele. Tegelane ise on otsuse vastu võtnud, tuleb tasakaal. Katarsis – puhastus on
keskne mõiste. Hirmu ja kaastunde mõiste, selle kaudu viiakse läbi puhastus –
Aristotelese vaatenurk. Hirm ja kaastunne viiakse äärmuseni, inimene tunneb ennast hiljem
vabanenuna.
Tragöödia keskendub jumalikule, kuid maises reaalsuses on inimlik. Mõlema poolsuse
ühekülgsus. Positiivne sisu saab toimida teist eitades.
Chopenhaueri käsitlus. Lääne inimese kombel. Nähtumusliku maailma eitamine
lootusetuses. Elu olemuslik tragism. Elu juurde kuuluvad vastuolud. Traagilist süüd pole.
Inimene on siia maailma loodud kannatama. Tragism on üldine, ületamatu ning
paratamatu. Näeme elu halva unenäona.
Nietzsche käsitlus. Rääkis muusikast kui tragöödia alusest. Tollal oli ta veel sõber
Wagneriga. Wagneri ooperi uuendamine. Kogu totaalse kunstiteose idee. Hiljem ta pettus
Wagneris
annaabi.ee 
