Maailmakirjandus IV. Loengute lühikonspektid
Teiseks eristas Kayser „groteski
teatrit“ (il teatro del grottesco) sama ajajärgu (20. sajandi teisel ja kolmandal kümnendil) itaalia
kirjanduses. Sellele eelnes sarnaste teemakäsitlustega austria näitekirjanik Arthur Schnitzler (näidend
„Roheline kakaduu“). Teemaks muutus teater kui tinglikkus, nii-öelda teater teatris, tegelaste ja
näitlejate, pealtvaatajate ja näitlejate, pealtvaatajate ja tegelaste vahekord. „Groteski teatri“ esimene
teos on Luigi Chiarelli „Mask ja nägu“. Maskid ja tõelised näod, lõputud maskide ja tinglikkuste
jadad, kus pealtvaatajad teatris võivad hakata kahtlema, kes nad ise on, on ka selle suuna tuntuima
esindaja Luigi Pirandello (1861 – 1936, näidendid „Kuus tegelast autori otsimas“, „Heinrich IV“)
meetod ja teema.
Mihhail Bahtini järgi lähtus Kayser oma groteski definitsioonides liiga kitsalt 19. sajandi alguse saksa
romantismi hirmu- ja surmameelsest groteski mõistest