"chiarelli" - 1 õppematerjal

Maailmakirjandus IV. Loengute lühikonspektid

Teiseks eristas Kayser „groteski teatrit“ (il teatro del grottesco) sama ajajärgu (20. sajandi teisel ja kolmandal kümnendil) itaalia kirjanduses. Sellele eelnes sarnaste teemakäsitlustega austria näitekirjanik Arthur Schnitzler (näidend „Roheline kakaduu“). Teemaks muutus teater kui tinglikkus, nii-öelda teater teatris, tegelaste ja näitlejate, pealtvaatajate ja näitlejate, pealtvaatajate ja tegelaste vahekord. „Groteski teatri“ esimene teos on Luigi Chiarelli „Mask ja nägu“. Maskid ja tõelised näod, lõputud maskide ja tinglikkuste jadad, kus pealtvaatajad teatris võivad hakata kahtlema, kes nad ise on, on ka selle suuna tuntuima esindaja Luigi Pirandello (1861 – 1936, näidendid „Kuus tegelast autori otsimas“, „Heinrich IV“) meetod ja teema. Mihhail Bahtini järgi lähtus Kayser oma groteski definitsioonides liiga kitsalt 19. sajandi alguse saksa romantismi hirmu- ja surmameelsest groteski mõistest