"charmoluem" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

Ainult kõnelgem tasa.» Sel silmapilgul ulatus Charmolue teritunud kõrva mingi matsutamine ja närimine kolde all. «Mis see on?» küsis ta. Oma redus tüdinenud ja igavust tundev skolaar oli leidnud vana leivakontsu ja hallitanud juustuviilaku, kohe nende kallale asunud ja oma lohutuseks einetama hakanud. Et ta väga näljane oli, siis matsutas ta närides kõvasti iga pala, ja see ajaski prokuröri ärevile. «See on mu kass,» ütles ülemdiakon kähku, «sööb hiirt.» Seletus rahustas CharmolueM. «Tõepoolest, magister,» vastas ta aupaklikult naeratades, «kõigil suurtel filosoofidel on oma koduloomad olnud. Mäletate, mis Servius * ütleb: Nullus enim locus sine genio est.» Dom Claude, kartes mõnda uut koerustükki Jehani poolt, tuletas oma auväärt õpilasele meelde, et nad pidid koos mõningaid kujusid portaalil uurima minema ja nad läksidki kambrist välja skolaari «puh» saatel, kes juba tõsiselt kartma oli hakanud, et ta põlveots lõuale jälje jätab.