V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
jõudeski.
Tänaval lõi ta jalaga vastu maad ja hüüdis: «Oh, armas ja auväärt Pariisi tänav! Neetud
trepp, mis isegi Jakobi redeli inglitel hinge välja võtaks! * Mis ma küll mõtlesin, kui ma
seda taevasse puurivat kivist vinti mööda üles jooksin? Kas kõik oli ainult selleks, et
hallitanud juustu närida ja ülevalt torniaknast Pariisi kellatorne vaadata?»
Ta astus mõne sammu edasi ja märkas siis kaht öökulli, see on dom ClaudeM ja magister
Jacques Charmo-lueM, kes üht portaali skulptuuri silmitsesid. Ta ligines neile kikivarvul ja
kuulis ülemdiakonit üsna tasa Char-molue'le ütlevat:
1 5ind, jumal, kiidame (lad. k.).
271
«Siia lasuurkivi värvi kullatud äärtega kivile laskis Guillaume de Paris selle Hiiobi kuju
graveerida. Hiiob kujutab enesest tarkade kivi, mis selleks, et täiuslikuks saada, peab läbi
tegema katsumusi ja kogema kannatusi, nii nagu Raimundus Lullus * ütleb: Sub
conservatione formae specificae salva aniina '».