V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
» karjus Jehan. «Ma kuulsin ainult vihisemist, kuradi pärast!
Aga Pierre Materdaja materdas palk siiski surnuks!»
Raske on kirjeldada seda hirmu ja ehmatust, mida see palk hulgustesse sisendas. Nad
vahtisid tükk aega üles õhku, see puutükk kohutas neid enam kui kakskümmend tuhat
kuninglikku ammukütti.
402
«Saatan! See lõhnab nõidusest!» urises mustlaste hertsog.
«Kas tõesti kuu selle halu alla viskas?» tähendas Andry Punane.
«Kes teab,» arvas Fran^ois Chanteprune, «öeldakse, kuu olevat jumalaema sõber!»
«Tuhat paavsti, teie olete kõik tolvanid!» hüüdis Clopin, ei osanud aga puujõmaka
prantsatust millegagi seletada.
Et tõrvikute valgus kõrgele ei ulatunud, ei võidud kiriku fassaadil mitte midagi näha.
Raske palk lamas kirikuesisel platsil. Kuuldi ainult vaeste õnnetute oigamist, kes esimese
hoobi vastu olid võtnud ja kivi-astmete teravate nurkade vastu oma sisikonna lömas-tanud.