Kindlasti üheks suureks plussiks oligi osatäitjate suutmine kasutada lava nii, et kõik saaalis viibijad said nautida etendust. Nii vähenes vajadus kallimatele piletitele. Peaosades olid: Fantoomi rollis Chalice (tenor) Christine Daee rollis Hanna-Liina Võsa (sopran) Gerard Carriere rollis Tõnis Mägi (bariton) Krahv de Chandoni rollis Mikk Saar (tenor) Peale osatäitjate tegid kaasa veel suur muusikakoor, tantsijad ning XXI Sajandi Orkester Erki Pehki dirigeerimisel.
Vaiksoo), kellel oli samuti olnud imekena hääl. Stseen rääkis, kuidas Garriere`l oli Eriku emaga olnud romaan, ning too oli lapseootele jäänud kuid teada saades, et Garriere on juba abielus, mürgitas ta end, mille tõttu oligi Eriku nägu moondunud. Kuigi sisu oli äärmiselt kurb, oli selle esitus hingeline ning sügav. Muusikali lõpetab Christine laul, Fantoomi surnukeha juures, keda tulistati, sest ta ründas krahv de Chandonit. Christini ja krahv de Chandoni duett ,,Kes võinuks sinust unistada" meeldis mulle ka meeletult. Ainus lugu, mis mulle ei meeldinud ja pinget ei pakkunud oli La Carlotta esitatud ,,On see mu paik repriis". Lavadekoratsioonid olid suured ja ilusad, eriliselt jäi meelde bistroos olnud sisustus, selline õrn heleroheline ja tagasihoidlikult suursugune. Kokku kestis ,,Ooperifantoom" kaks ja pool tundi. Olen muusikalide inimene, oopereid ja ballette ma eriti ei armasta. Olen varem
annaabi.ee 
