V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
õpilase vahel.
«Noh!» algas ülemdiakon uuesti pärast mõningat vaikust, mida magister Jacques ei
julgenud segada. «Kas teil on lootust?»
«Ah, magister,» vastas külaline kurblikult naeratades, «ma ikka veel puhun ainult tuld.
Tuhka saan ülearu, aga kulda mitte kübetki!»
Dom Claude liigutas ennast kärsitult. «Ma ei kõnele teiega mitte sellest, magister Jacques
Charmolue, vaid teie nõiameistri protsessist. Teie sõnade järgi on see Mare Cenaine,
Arvekoja laekur. Kas ta oma nõidust ise tunnustab? Kas piinamisel tagajärgi oli?»
«Oh ei,» vastas magister Jacques ikka veel kurblikult naeratades. «Seda lohutust meil pole.
See inimene on ju nagu kivi. Küllap keedame ta Seaturul elusalt, ilma et oleksime tal sõnagi
suust saanud. Muidugi ei põrka me millestki tagasi, et tõtt kätte saada. Ta liikmed logisevad
juba kõik, oleme igasuguseid rohtusid peale pannud, nagu vana naljahammas Plautus *
ütleb:
annaabi.ee 
