Tänapäeval on kahte tüüpi noori. Ühed on need, kes tahavad oma elus midagi saavutada ning näevad selle nimel vaeva, teised noored üritavad aga iga hinna eest vabaneda kohustustest ning teha kõike, mida nad heaks arvavad ja õigeks peavad. Öeldakse, et tänapäeva noorus on hukas, kuid minu arust oli ka Holdeni noorus hukas, kuid oma hukatuse põhjustajaks oli ta eelkõige ise. Arvan, et tänapäeva noortel on mitmeid ühiseid jooni Holden Caulfieldiga. Eriti väljendub holdenlikkus tänapäeva noorte hariduse tähtsustamises. On noori, kes arvavad, et õppimine pole nende jaoks oluline ja loodetakse, et tulevikus laabub kõik iseeneslikult. Ei mõelda oma tulevikule ning hoolitakse vaid enda heaolust, kus tuntakse end kõikidest kohustustest vabadena. Holdeni suurimaks probleemiks oli samuti kooli ja hariduse mitteväärtustamine. Tal olid õppimiseks suurepärased võimalused: ta oli pärit suhteliselt jõukast
kõrgkoolis uut perioodi alustada. Arvan, et ülikool ongi enamusele tõelise otsimise aeg. See on ettevalmistus iseseisvaks eluks. Seotus isa-emaga muutub aasta-aastalt nõrgemaks, ent reeglina lõplikult ei kao see kunagi. Vanematekodu jääb niikuinii inimese silmis ikkagi selleks tõeliseks koduks, kus said veedetud elu ilusaimad aastad lapsepõlv. Sellised nostalgilised mõtted tulevad hiljem ikka tihedamini meelele. Praegusel hetkel võrdleksin end Holden Caulfieldiga Salingeri romaanist ,, Kuristik rukkis". Selle teose lugemisel valdas mind üsna ühetaoline tunne äratundmisrõõm. Holdeni mõttemaailm tundus olevat üllatavalt sarnane minu omaga. Siiski jään seisukohale, et indiviidil ei ole võimalik muuta kogu ühiskonda ning ühinen Hegeli filosoofilise mõttega, et iga inimene on oma ajastu vang. Kogu elu on õppimine. Eneseloomine seisneb nii eneseotsimises kui ka eneseleidmises. Viimast on