V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
õpetatud mees teda ses veiderdajakostüümis
243
nägi. Preestri pilgus polnud mõnitust ega pilget, see oli tõsine, vaikne ja puuriv. Esimesena
katkestas vaikimise ülemdiakon.
«Kuulge, meister Pierre, te peate mulle mõndagi seletama. Kõigepealt, kust see tuleb, et
teid pole peaaegu paar kuud enam näha olnud, nüüd aga ilmute tänavatele -- mis sa ütled!
-- nii toredas riietuses, pooleldi kollases ja pooleldi punases nagu Caudebeci õun?»
1
4
1
«Aulik härra,» ütles Gringoire haledalt, «see on tõesti imelik ülikond, ja te näete, et ma
sellepärast suuremat häbi tunnen kui kass, kellele tühi kõrvits pähe oleks topitud.
Tõepoolest, minu poolt on see väga paha vahi-seersandihärrasid provotseerida, et nad ühel
pütaagor-lasest filosoofil selle kuuega kaetud selja läbi vemmel-daksid. Kuid mis parata,
auväärt õpetaja! Selles on süüdi mu vana vammus, mis mind talve tulekul nii alatult maha
annaabi.ee 
