ÕENDUSFILOSOOFIA, FILOSOOFIA ÕENDUSES
Peplau
kirjeldab ennast oenduses kui inimestevahelistes protsessides osalejat, koolitavat ja
toetavat jõudu, Kreuter nagu ka Leininger ning teised rõhutavad konkreetse toetava
protsessi tüüpi kui õenduse unikaalset panust.
Need teemad soovitavad süstemaatilise uuringu ja teooria arendamiseks piirata
uuringut, eemärgiga muuta õenduse distsipliin enam konkreetseks kui see on
praegu. (Donaldson & Crowley 1978)
Carperil (1975) oli pisut teistsugune lähenemine õendusalaste teadmiste identifit-
seerimiseks. Ta püüdis läbi õenduskirjanduse süstemaatilise analüüsi identifitseerida
õenduses kasutatud teadmisi ja tuli järeldusele, et neid on neli: empiirilised, esteetilised,
personaalsed ja eetilised. Neid teadmiste valdkondi on hakatud pidama distsipliini
oluliseks struktuuriks ja Carperi tööd (1978) on jätnud olulise märgi diskussiooni
õenduse kui distsipliini teooriast
annaabi.ee 
