Eduard Oja - Kägu kukub (Kooriteose analüüs)
helitöödes (,,Setu tants", ,,Küla moosekandid" orkestrile, ,,Eesti tantsud" viiulile ja klaverile",
,,Kangakudumise laul", ,,Suurt Marit ja Pisikest Peetrit" segakoorile jt.) Oja
rahvaviisitöötlused on väga originaalsed, leidlikud ja humoorikad. Ta on lähtunud
4
rahvaviiside iseloomust ning lisanud neile omapärast harmooniat ja karakteersust. Oja kirjutas
koorilaulu ,,Suurt Marit ja Pisikest Peetrit" (1929) esialgu naiskoorile a cappellas, hiljem
seadis ta teose ümber naiskoorile ja kahele solistile koos väikese orkestriga, millisel kujul
kõlas see esmakordselt Tartu Naislaulu Seltsi naiskoori 5. aastapäeva kontserdil 1. novembril
1933. aastal ,,Vanemuise" kontserdisaalis. Teos olevat ajalehes ilmunud arvustuse järgi
osutunud kontserdi kõige menukamaks palaks.
Antud analüüsi aluseks olev ,,Kägu kukub" (1941?) on vähetuntud segakoorilaul, mille kohta
ei ole kahjuks palju andmeid teada