Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal
adramaksu. Kuid mitte alati ei olnud säärast vahet: näit. 1272. a. määras Riia peapiiskopp
semgallidele kümnise asemele adramaksu (1 vakk rukkeid ja 1 vakk otri, U. B. 430, § 1).
Mõlemad maksud olid ka kombineeritavad ja kumbki moodustas tervikuna maksu maaisandale.
Kümnisest ühe kolmandiku pidid paavst Gregorius IX kirja põhjal (24. II. 1236 U. B. 145) saama
kihelkonna kirikud igas piiskopkonnas, kusjuures tuleb ka tarvilikud kabelid (capellae) asutada
ja igale kaplanile maksta 10 hõbemarka. 1241. a. rahuleping kohustas saarlasi maksma
adramaksu iga adra pealt rukkeid pool mõõtu, mis harilikult nime kannab ,,punt". Nad
toimetavad selle vilja laevale, mis viib vilja piiskopile ja ordumeistrile Läänemaale või Riiga.
Preestreid ja kirikuid peavad nad samal viisil üleval nagu enne usust taganemist (U. B. 169). Siit
on selge, et sel ajal saarlased maksusid maksid otse maaisandatele (piiskopile ning ordule) ja
kirikule