Arsise retsensioon
ühtemoodi, sest kellamängija põhiprobleemiks on see, et meloodia liigub käest kätte
või teisiti öeldes - meloodiline joon tekib läbi kõikide inimeste. See tähendab, et
kõik mängijad peavad tunnetama meloodiat ühtemoodi. Seetõttu ütleksingi, et selles
mõttes on käsikellade ansamblimäng märgatavalt keerulisem kui näiteks
puhkpilliorkestri kokkumäng.
Vaadates tänapäevast sümfooniaorkestrit, võib seal näha campanellasid, mida saab
mängida üks inimene. Põhjus, miks sümfooniaorkestrid ei kasuta käsikelli, on
kindlasti kellamängijate vähesus. Käsikell on suhteliselt kapriisne instrument ja
praegu on maailmas ainult üks ülikool, kus saab õppida elukutseliseks
kellamängijaks, ja see asub Californias. Nii palju kui mina tean, lülitati see
instrument õppeprogrammi alles 4-5 aastat tagasi.
Samal ajal arendame edasi paljusid muusikalisi projekte, nagu näiteks
annaabi.ee 
