Et lõpetada Rooma röövretked oma maale, otsustas ikeenide kuningas Prasutagus pärandada oma maa tütarde kõrval ka Rooma keisrile, Nerole. Kahjuks ei läinud tema lootus täide, sest Roomlaset laastasid ikkagi kogu maa. Ajal kui Rooma tähelepanu oli Mona saarel ja Britannias asusid ainult nõrgad okupatsiooniväed otsustas Boudicca alustada ülestõusu. Halvasti, kui mitte üldse kaitstud Roomlased said ülestõusnutelt Camoludunumi linna all kiiresti lüüa. Piso vandenõu 19. aprillil 65. aastal pidi Nero surema. Plaani järgi pidi keisri tapma mees nimega Scaevinus, kasutades pistoda. Vandenõu taga olid Rooma aristokraadid, senaatorid ja sõdurid Gaius Piso, kellest pidi saama uus keiser, juhtimisel. Vandenõu reetis Scaevinus ise, kes käitus päeval enna plaanitud atendaati väga kummaliselt. Ta lasi oma pistod teritada, koostas testamendi, kinkis hinnalisi esemeid
Britannias olid moodustumas kuningriigid, millest kolm olid üsna võimsad. Kindlused olid asendumas linnakultuuriga, samuti veeti sisse veini, võeti kasutusele Rooma stiilis mündid, ülikkond kasutas ladina tähestikku. Britannia kaguosa ülikkond oli romaniseerumas. Cassius Dio kirjeldab Britanniat roomalikuna juba enne, kui roomlased selle vallutasid. Cunobelinus ühendas kaks vürstiriiki ning rajas pealinna Camoludunumi, millel olid tähtsad kaubasidemed Rooma keisririigiga. 40. aastal ta suri. Tema kaks poega Caratacus ja Togodumnus ründasid atrebaate, kes olid roomasõbralikud. Roomlased jälgisid seda murelikult. Atrebaatide kuningas Verica palus tõenäoliselt roomlastelt abi. Claudius arvas, et seal eriti sõdida ei tule, vaid pigem ülikuid enda poolele kallutada. 43. a kevadel asus ta nelja leegioniga teele.
annaabi.ee 
