Giuseppe Verdi
et temast kui tormakast ja karmivõitu inimesest rääkima hakati. Tundub, et Verdi teoseid
tabanud fiaskode peapõhjused olid siiski loomingulist laadi. Halvasti mõjusid ooperite
kvaliteedile ka ülinapid, kiirustama sundivad tähtajad.
Veneetsiast Milaanosse pöördunud, jätkas Verdi uute teemade valimist. Ta mõtles saksa
dramaturgi Z. Werneri unustatud tragöödiale "Attila". Naapoli teater "San Carlo" pakkus talle
koostööd võimeka libretisti Salvatore Cammaranoga (18011852) Voltaire'i tragöödia "Zaire"
ainelise ooperi loomiseks. Meelitavast perspektiivist hoolimata lükkusid mõlemad kavatsused
edasi ning päevakorrale tõusis Byroni tragöödia "Kaks Foscarit" süzeele kirjutatud helitöö, XV
sajandi Veneetsia, vaenlastest ümbritsetud isa ja poja traagilis-üllad kujud ning sünge heroika
kütkestasid Verdit sedavõrd, et ta teose dramaturgilise staatilisuse ja kontrastinappuse
märkamata jättis. Ehkki 3. novembril 1844. a