V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
tukid lõõma. Ja kogu sellest pulbitsevast rahvamassist tõusis auruna karastusahjust
läbitungivalt terav sisin. See kostis, nagu oleks kihulane kiununud.
«Ohoi, kurat võtku!»
«Vaadake ometi seda nägu!»
«Too ei kõlba kuhugi!»
«Järgmine!»
«Guillemette Maugerepuis, vaata ometi seda härja koonu, sarved ainult puuduvad.
Tähendab, sinu mees ta pole!»
«Järgmine!»
«Tuhat ja tuline, on sel aga molu!»
«Hei, see on sulitemp. Tohib ainult nägu näidata!»
«Ah see neetud Perrette Callebotte! Ta on ka kõigeks valmis!»
45
«Braavo, braavo!»
«Ma lämbun!»
«Vaata, vaata, selle kõrvad ei tule läbi!» Ja nii edasi, ja nii edasi.
Poleks õiglane ära unustada meie sõpra Jehani. Selle nõiasabati keerus võis teda ikka veel
näha üleval samba otsas nagu laevapoissi mastikorvis. Ta viskles pööraselt siia-sinna. Ta
suu oli pärani lahti ja kõrist ajas ta välja kisa, mida aga ükski ei kuulnud, mitte sellepärast, et
annaabi.ee 
