Holokaust
Sa istud plankudel, jalad ristatud,
ja hoiad Aluskat oma käte vahel. Kas laps on sel hilisel tunnil juba uinunud? Võib-olla lämbub ta
õhupuudusest sellel lämbel augustiõhtul?
[...] Sa istud üksi hukule määratute keskel. Võib-olla leiad sa lohutust sellest, et sind ainsana ei
taba see saatus? Ei, sa ei mõtle sellele. Sa istud seal ja on üks asi, mida sa ei mõista – kuidas on see
võimalik?
Sinu Calinka, kes on sind kümme aastat armastanud, kes on olnud nii truu, teadnud kõiki sinu mõtteid
ja nii innukalt täitnud sinu soove, on sind reetnud, on lubanud sul ronida loomavagunisse, jäädes ise
maha.
[...] Ma tean, et sa surud oma käe rusikasse ja vihalaine Aluska vastu voogab sinust üle. Ta on ju
ikkagi Tema laps. Miks peab ta siin minuga kaasas olema? Sa tõused püsti ja tahad lapse aknast välja
heita.
annaabi.ee 
