Teivashüpe
näiteks üle ojade ja pisemate jõgede,
ilma märjaks saamiseta. Hiljem
kasutati teibaid Veneetsias, et
kanalitest üle saada, kui ka gondlites
edasi liikumiseks.
Modernsemad võistlused
algasid Saksamaal 1850. aastal, kui teivashüpe lisati kergejõustiklaste
treeningkavasse. Modernse teivashüppe tehnikaid arendati Ameerika
Ühendriikides 19. sajandi lõpus. Suurbritannias harjutati seda spordiala esimesena
Caledoonia mängudel. Esmalt valmistati teibaid jäikadest materjalidest nagu
bambus ja alumiinium ning tulemuseks ei olnud tähtis kõrgus vaid kaugus.
Lõpuks tutvustati sportlastele paindlikku fiiberklaasist ning süsinikkiust teibaid.
Nende abil said kergejõustiklased saavutada kõrgemaid tulemusi. Füüsilised
omadused, nagu kiirus ja väledus on hädavajalikud teivashüppe efektiivsuse
saavutamiseks, aga tehnilised oskused on isegi veel tähtsamad selle spordiala
juures
annaabi.ee 
