V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Tulgu mis tuleb! Lähen venna
juurde! Sealt saan küll kaela jutluse, aga vahest ka ühe eküü.»
Ta viskas kähku õlale oma nahkvoodriga hõlmiku, haaras maast mütsi ja läks ahastades
välja.
Ta läks mööda Harpe'i tänavat Vanalinna poole. Muchette'i tänavast mööda minnes
kõditas ta haistmismeelt tiirlevailt praevarrastelt tõusev tore praetud liha lõhn ja ta heitis
ihaleva pilgu tohutu suurele praeköö-gile, mis kunagi frantsiskaanilt Calatagironelt välja
meelitas sellise pateetilise hüüde: «Veramente, queste
252
rôtisserie sono cosa stupenda!» Jehanil polnud aga raha ja sügavalt ohates kadus ta Petit-
Chatelet' väravasse, selle päratu suure massiivsete tornide kuus-tahuka alla, mis kaitses
sissekäiku Vanalinna.
Ta ei võtnud endale niigi palju aega, et nagu see kombeks oli, möödaminnes visata kivi
Perrinet Le Clerc'i * ausamba pihta, kes Charles VI ajal Pariisi inglastele oli loovutanud,