Auguste Rodin
,,Pronksiaja inimene" - nooruki kuju ülestõstetud pea ja kätega, on esimene skulptuuride
reas, kus Rodinil õnnestus anda inimese kehale sellist elavust ja hingestatust, milleni 19
6
sajanil ei olnud jõudnud ükski tema eelkäijaist. ,,Pronksiaja inimesele" järgnesid
kolossaalne ,,Ristija Johannes" egiptuse skulptuuridele omase sügava väljaastega , siis
võimas, kummargil, endassesüvenenud ,,Mõtleja", nukras häbelikkuses nägu varjav ,,Eeva"
ja suur grupiskulptuur ,,Calains' kodanikud. Neis teostes kujuneb välja inimtüüp, mis
esineb läbi kogu Rodin'i loomingu. Tal ei olnud eeldusi õnnelikude, rahulikkude ja
elurõõmsate kujude loomiseks. Tema inimesed ei ole mitte niivõrd loominguliste
impulsidega teoinimesed, kuivõrd äärmiselt tundelised igatsejad.19. sajandi Prantsuse
kunstis ja ilukirjanduses taolisi inimesi vaevalt leidus.
Vastandina renessansi suuretele meistritele, kaldus Rodin alati mõnevõrra liialdama.