"caillarfi" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

» Siin sundisid naabrid rääkijat vait olema. Kuulati parajasti tähtsat tunnistust. «Armulised härrad,» seletas keset saali seisev vanaeit, kelle nägu nõnda riiete varju oli kadunud, et ta jättis liikuva kaltsuhunniku mulje, «armulised härrad, see mis ma teile ütlen, on sama tõsi nagu see, et ma siin seisan, mina, Falourdel, kes ma nelikümmend aastat Sant- Micheli silla juures olen elanud ja korralikult kõik oma üürid, maksud ja rendid maksnud; minu uks on vastu värval Tassin-Caillarfi maja, mis asub jõe ülemjooksul. Nüüd olen ma vilets vanaeit, kunagi varem olin aga ilus plika, armulised härrad! Mõni aeg tagasi öeldi mulle: «Falourdel, ärge õhtuti nii palju oma vokki vu-ristage; kurat armastab oma sarvedega vananaiste koonlaid sugeda. Teadagi luusib see munklummutis, kes mullu Temple'i läheduses ümber hulkus, nüüd Vanalinna mööda ringi. Falourdel, vaadake ette, et ta teie 1 7 2 ukse pihta ei koputa.» ühel õhtul ketran parajasti, kui koputatakse uksele