Mina käisin pühapäeval 7.detsembril Rein Rannapi kontserdil. Alguses ei olnud mul plaani sinna minna, sest samal päeval oli meeste karikavõistluste finaal võrkpallis. Kuid viimasel hetkel mõtlesin, et käin ikka ära. Oma otsust ma ei kahetse, olgugi et ma ei ole eriline klassikalise muusika austaja. Väikse pettumuse valmistas tõsiasi, et rahvast oli kohal väga vähe. Võiks ju arvata, et nii tuntud pianisti tuleb rohkem inimesi vaatama. Kavasse oli Rein Rannap valinud Byrdi, Bachi, Mozarti, Beethoveni, Chopini ja ka Liszti palasid. Näiteks tuli ette mängimisele William Byrdi ,,Lahing", mis oli 9-osaline, Johann Sebastian Bachi ,,Itaalia kontsert" ning Ludwig van Beethoveni ,,Raev kaotatud krossi pärast". Muusika, mis mängiti oli kohati väga sünge. Näiteks Byrdi ,,Lahing". See teos ei meeldinud mulle üldse. Samas oli kontsertsaalis kuulda ka rõõmsamaid meloodiad. Näiteks Bachi ,,Itaalia kontsert".
õpetajat ning ta hakkas ise arendama oma muusikalist Joonis 1 Herbie Hancock kontserdil Nice Jazz festivalil 2010 kuulmist. Aastal 1960, kui Herbie oli 20-ne aastane, kuulis ta Chris Andersoni mängimas ja anus temalt, et too võtaks ta enda õpilaseks. Sealt saigi alguse Hancocki karjäär ning ta pidevalt nimetab Andersoni olevat tema harmooniline guru. Karjäär (60-ndad) 60-ndatel lahkus Hancock Grinneli kolledist, kolis Chicagosse ning hakkas koostööd tegema Donald Byrdi ja Coleman Hawkinsiga. Samal ajal võttis ta tunde Roosevelti ülikoolis. Sel kümnendil õppis Herbie lühikest aega ka kompositsiooni Vittorio Gianninilt. Aastal 1962 lindistas ta oma esimese sooloalbumi Takin' Off. Selle albumiga teenis ta Miles Davise tähelepanu, kes just sel ajal pani kokku uut ansamblit. Mais, aastal 1963 ühineski Hancock pianistina Davise bändiga ja kogus sellega suurel hulgal tähelepanu. Samal ajal, kui Hancock mängis Davise ansamblis, leidis ta ka oma isikliku
annaabi.ee 
