V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Raske palk lamas kirikuesisel platsil. Kuuldi ainult vaeste õnnetute oigamist, kes esimese
hoobi vastu olid võtnud ja kivi-astmete teravate nurkade vastu oma sisikonna lömas-tanud.
Kui esimene ehmatus möödas oli, leidis Argoo kuningas lõpuks seletuse, mis oli ta
kaaslastele vastuvõetav.
«Kurat ja põrgu! Papid mõtlevad veel vastu panna! Uuesti kallale! Kallale!»
«Kallale! Hurraa!» karjus rahvahulk meeletult ja vastu kiriku fassaadi käis kogupauk
ambudest ja arke-buusidest.
Pauk äratas ümberkaudsed rahulikud elanikud unest. Aknad tehti lahti ja sinna ilmusid
öömütsid ja käed põlevate küünaldega.
«Laske akende pihta!» karjus Clopin.
Jalamaid plaksatasid aknad kinni ja vaesed linnakodanikud, kes vaevalt mahti olid saanud
ehmatanud pilku heita lärmakale kirikuplatsile täis tõrvikuid, läksid hirmust üleni higistena
tagasi vooditesse oma naiste kõrvale, eneselt küsides, kas on Jumalaema kiriku ees mõni
annaabi.ee 
