V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
«Minu ümber on inimesed, kes minu kõhnusest rasva lähevad! Te imete mult eküüsid igast
mu poorist!»
Kõik olid vait. See oli üks ta vihatujusid ja tuli oodata, kuni see üle läheb. Ta jätkas:
«See tuletab meelde Prantsusmaa aadlimeeste ladinakeelset palvekirja, kus meid palutakse
neid «koormata» õukonna auteenistusega! See on tõesti koorem! Koorem, mille all selgroog
murdub! Teie, mu härrad, ütlete, et meie pole päriselt kuningas, sest me valitseme dapifero
nullo, buticulario nullo!1 Me alles näitame teile, kas me oleme kuningas või mitte!»
Siis naeratas ta oma võimu tundes. Ta pahurus pehmenes ja ta pöördus flaamlaste poole:
«Te teate ju, vader Willem, kõik need lauaülemad, keldriülemad, kammerhärrad ja
intendandid ei vääri viimast sulastki. Pange tähele, armas Coppenole, neist pole mingit kasu.
Kui nad nii kasutult kuninga ümber tõlgendavad, tuletavad nad meelde nelja evangelisti kuju
annaabi.ee 
