Antiik ja keskajateater
12-13 sajandi müsteeriumides esinesid juba tavalised linnakodanikud. Näiteks
müsteerium kujutas endas Aadama mängu, Kaini ja Aabeli lugu ning Kristuse tulekut
kuulutavate prohvetite rongkäiku. Seda teost iseloomustad dialog ja huvitavad koomilised
karakterid.
Teine näidendi liik miraakel arenas eriti Prantsusmaal. Allikaks oli siin legendid
jumalaema ja pühakute imetegudest. Miraakleid esitatti turuplatsidel, maalilistes
kostüümidse ja ja rohke butafooriga.
Pärast varasel keskajal populaarseks saanud narripühade keelustamsi 15. sajandil
jätkasid nende traditsioone teiste üritustega.
Frass oli algselt pikema usulise näidendi jämekoomiline vahemäng, kuid arenev
14.sajandil iseseisvaks draamaliigiks. Kujutamisobjektiks oli argielu. Ettekanded
sisaldasi rohkeld nii sõnu kui ka situatsioonikoomikat.
Sotii oli lühike, sagely improviseeritud ülikoomiline narrimäng. Näiliselt süütute
annaabi.ee 
