Raamatu "Minu Itaalia" sisukokkuvõte
valitseb alateadlik valitsemissoov- töökoht annab itaallastele võimaluse olla ise see väike boss ning
näidata oma võimu ning üleolekut klientide suhtes. Seetõttu peetaksegi itaallasi halbadeks
teeninduskultuuri esindajateks.
Geograafia tundmine jääb neil vajaka. Näiteks Andrea vanatädi Amabile ei teadnud täpselt kus Firenze
asub, sest ta on terve elu elanud Genovas ja pole isegi mitte pealinnas käinud.
Huvitav oli lugeda itaallaste bussikultuurist. Seal olid eraldi välja toodud bussikäitumise reeglid, mida
võiks teada: sisenetakse alati esimesest või viimasest uksest, mitte kunagi keskmisest ja väljutakse
esimesest või keskmisest. Kellestki ebaviisakalt mööda pressimine on lubamatu, selleks tuleb luba
küsida. Tülid bussides on aga tavalised. Põhiprobleemiks on määrdunud riietega inimesed või
üksteisele liiga lähedal seismine või isegi lemmikloomad. Itaalias ei ole kombeks bussides istet
pakkuda.