Teise maailmasõja keerises põgenesid Eestist mitmed naissolistid ja ballettmeister Rahel Olbrei, õnneks säilis trupi tuumik. Aastail 1944—1951 juhtis truppi Litvinova stuudiotes õppinud ja Antverpenis tantsinud Anna Ekston, kes asutas 1946 ühtlasi Eesti esimese riikliku balletiõppeasutuse — Tallinna Riikliku Koreograafiakooli (praegu Tallinna Balletikool). Märkimisväärseid sündmusi sõjajärgsel ajastul oli vene ballettmeistri Vladimir Burmeistri lavastatud „Luikede järv” (1954), mis tõusis esile eriti Odette’i ja Ottiliet tantsinud Helmi Puuri tõttu. 1960. aastate poliitiline „sula” N. Liidus tõi murrangu ka Estonia teatris. Astusid esile GITIS-es õppinud noored koreograafid Enn Suve, Iraida Generalova ja Mai Murdmaa. Aastail 1967—1973 peaballettmeistrina tegutsenud Enn Suve tõi kavasse XX sajandi teosed, tema lavastustest kujunesid tippudeks Štšedrini ja Bizet’ „Carmen”
Väino Arenit võeti Estoniasse avasüli vastu. Saavutatud kõrgvõrm oli mingil määral taandunud. Algasid pingelised treeningud ja õpingud Eesti Koreograafiakoolis. Kooliajal tantsis ta neljas balletilavastuses: ``Don Quijote´´, ``Dr. Aboilt´´, ``Mere kaldal´´ ning ``Giselle´´. 1959. aastal lõpetas Väino Aren Eesti Koreograafiakooli VI lennu. Diplomaaditöödeks olid: ``Tiina´´ ja ``Esmeralda´´. Väino rekord oli 33 etendust ühes kuus. Väino tantsis ka Vladimir Burmeistri lavastatuses lühiballetis: ``Strausianas´´ ja ``Boleros ´´. 1960. aastal etenduses ``Rigonda´´ peaosalise Ako rolli. Arvati, et Väino Aren sobib etendustes ainult printsilikke rolle täitma. Väino tõestas, et ta suudab ka mingit muud rolli täita. Etenduses ``Põhjamaa unenägu´´ tantsis ta mehist kaptenit ja hoolitsevat isa. S. Prokofjevi balletis ``Kivilill´´ tantsis ta Severjani rolli ja see kujunes tema
annaabi.ee 
