Peet Aren - referäät
Jaanuaris 1913 asub Aren pikemale välisreisile, esimeseks peatuseks
Mustamere-äärne Alushta linn Krimmis, teekaaslaseks haige kolleeg Paul
Burman ning Burmani õde. Paari kuu pärast, mis mööduvad pingelises loovtöös,
jätkub teekond üle Odessa, Kiievi ja Lembergi Viini ning sealt lühema peatuse
järele Müncheni, kus Aren astub sealse tol ajal kuulsa kunstideakadeemia
suvekursustele, kavas hiljem külastada Pariisi. Ootamatult puhkenud
maailmasõda tühistab kõik. Arenil ja Burmanil ei õnnestu lahkuda Saksamaalt.
Mõlemad vahistatakse Sveitsi piiril kui väeteenistusealised vaenulise riigi
kodanikud, interneeritakse algul Kempteni sunnitööliste vanglas, järgnevalt vana
soodavabriku ruumides Traunsteinis sisseseatud sõjavangide laagris. Paul
Burman vabaneb sealt närvihaigena 1914. aaasta detsembris, Areni vangipõlv
kestab aga järgmise aasta märtsikuuni, kui ta teeskleb kopsuhaigust. Ta
tunnistatakse väeteenistuskõlbmatuks, vabastatakse ja saadetakse Rootsi, kust