Kellavärgiga apelsin kokkuvõte/analüüs
Suurepärane, eriti keeleliselt. Kusjuures tean yht semiootikut, kes luges tõlget ja virises. Et ikka kole
jabur ja segane. Uurimisel selgus - tyyp ei oska vene keelt. Jajah, intjuligent... :P
Kadunud peatyki saladus peitub ilmselt eelnevas nimekirjas - yldiselt tunnustatud ulmetekstid on
tavaliselt puust ja punased. Vähemalt pealispinnalt. Seengi saab aru, et Vonnegutile ei meeldi sõda,
Orwellile ei meeldi riiklik jälitustegevus (ja, teise raamatu põhjal, väiketalunduse allakäik) ning
Burgessile kuritegevus. Aga see ylearune peatykk teeb asja liiga segaseks. Ei ole meile selliseid vaja,
raamat olgu lihtne, selge ja kasvatuslik.
Film, kusjuures, eksib minu maitse jaoks liialt omaaegsesse esteetikasse, Rubriku Kubriku suurtesse
puhastesse värvipindadesse ära. Mida Burgess mitte ei tee. Ta paneb lugeja stereotyypreaktsioonide
abil alguses jälestama (pätt=paha), siis mõistma (klassika=hea), siis mõistvalt jälestama või
otsustusvõimetult kõõluma (klassikafännist pätt=heapaha
annaabi.ee 
