NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU
„Protsess” (1975, Abby Manni filmistsenaariumi „Nürnbergi protsess” põhjal)
saavutas noore publiku seas – paljuski tänu ansambli „Ruja” kaasamisele – suure
populaarsuse (üle 40 000 vaataja); põhimõtteliselt samasugust, uudselt löövat
esteetikat ja kodanikupaatost esindas kammerlikumas vormis Noorsooteatri
kirjandusala juhataja Mati Undi postmodernistlikku maiku näidendi „Good-bye,
baby” lavatõlgendus (1975). Undi „Peaproov” (1977) ja bulgaarlase Georgi
Džagarovi „Prokurör” (1978) seevastu tähistasid nii Komissarovi liikumist
psühholoogilisema teatri suunas kui ka üpris julget meele avaldamist nõukogude
tegelikkuse, sh. valitseva ajalookontseptsiooni 40 vastu: „Prokuröris” puudutati
näiteks sotsiaalselt tundlikku represseerimise teemat. Tšehhovi „Kajaka”
tõlgendus (1978) rõhutas aga eeskätt küsimust haritlaskonna võimetusest. 1970.
aastataid iseloomustas tasakaalustatud teatrimaastik: vähenes suuremate ja