"bulgaarlase" - 1 õppematerjal

NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU

„Protsess” (1975, Abby Manni filmistsenaariumi „Nürnbergi protsess” põhjal) saavutas noore publiku seas – paljuski tänu ansambli „Ruja” kaasamisele – suure populaarsuse (üle 40 000 vaataja); põhimõtteliselt samasugust, uudselt löövat esteetikat ja kodanikupaatost esindas kammerlikumas vormis Noorsooteatri kirjandusala juhataja Mati Undi postmodernistlikku maiku näidendi „Good-bye, baby” lavatõlgendus (1975). Undi „Peaproov” (1977) ja bulgaarlase Georgi Džagarovi „Prokurör” (1978) seevastu tähistasid nii Komissarovi liikumist psühholoogilisema teatri suunas kui ka üpris julget meele avaldamist nõukogude tegelikkuse, sh. valitseva ajalookontseptsiooni 40 vastu: „Prokuröris” puudutati näiteks sotsiaalselt tundlikku represseerimise teemat. Tšehhovi „Kajaka” tõlgendus (1978) rõhutas aga eeskätt küsimust haritlaskonna võimetusest. 1970. aastataid iseloomustas tasakaalustatud teatrimaastik: vähenes suuremate ja