kes vähemusrahvastele survet avaldades sundis nad asustamata piirkondadesse, kus segunesid eri rahvaste muusika- ja tantsupärimus. Mõistet flamenko (sõna etümoloogia pole täpselt teada) hakati tugevalt mustlasmõjulise muusika- ja tantsutraditsiooni kohta kasutama arvatavasti 18. sajandi lõpul, mil flamenko lõplikult eristus rahvaliku muusika- ja tantsukultuuri seas iseseisva zanrina ning kujunesid välja selle erinevad alamstiilid (alegrías, bulerias, fandangos, sevillana jpt). 19. sajandil levisid flamenko ja mustlaskultuuri mõjud üle Euroopa; seda soodustas romantism, mis idealiseeris mustlaste kui vaba loodusrahva kultuuritraditsioone. Flamenko kuldajastu jääb 19. sajandi lõppu ja 20. sajandi agusesse, mil flamenkotantsijad ja kitarristid esinesid paljudes kohvikutes, 20. sajandi algusest alates ka teatrites. Flamenkomuusika kasutab früügia (dooria) helilaadi, milles on tihti altereerritud kolmas ja seitsmes aste
Hispaanias kasutatakse palju kitarri, kastanjette ja tamburiini. Just need instrumendid on ka teiste piirkondade mustlaste seas populaarsed. Kitarr on tähtis saatepill, kastanjetid ja tamburiin aga annavad juurde palju rütmikust ja erksust. Vähem on seejuures teisi mustlasmuusikas iseloomulikke pille nagu viiuleid ja klarnetit. Pearõhk on kitarril, samas ka rütmipillidel ja laulul. (World Music: the Rough Guide...1999: 153) Parema ülevaate saamiseks kuulasin Tomatito Bulerias´ musitseerimist kitarril. Antud lugu on hispaanialikult temperamentne. Samuti on kuulda Hispaania mustlasmuusikale iseloomulikke hüüdeid ja käteplakse. (CD + Lisa 4) 2.1.6. Juured ja mõjutused Balkanimaadest Balkanimaades ehk Albaanias, Makedoonias, Bulgaarias ja Rumeenias elab hinnanguliselt 47 protsenti Euroopa mustlastest, see teeb sellest piirkonnast ala, kus elab kõige rohkem mustlasi (Romani people 2010). Balkanimaades on rohkem levinud ballaadid ja metsikud tantsulood
annaabi.ee 
