Kõikidel Chevroletidel oli kas vedru- või õhkamordid mis vahetasid välja tagumised lehtvedrud. 1958. aasta Chevrolet Bel Air Impala aitas Chevroletil võita tagasi esikoha tootmises tollel aastal. 4 2. GENERATSIOON 1959. aasta Impalale tehti radikaalseid muudatusi. General Motors leidis odavama lahenduse ja kasutas teisi keretüüpe. Oldsmobile, Buicki ja ka Pontiacki väljanägemisega autod olid nüüd 1-0.5 tolli pikemad kui varem. Uuel X-kujulisel šassiilil seisid katused 3 tolli madalamal ja kered olid üle kahe tolli laiemad. Tagatiivad olid nüüd suunatud pigem kõrvale, kui üles. Tom McCahill väitis, et Chevrolet pagasiluugile saab maandada väikese lennuki. Chevrolet vahetas ka kolmekaupa asetsevad tagatuled pisarakujuliste tagatulede vastu välja. Nüüd oli Impala juba eraldi seeria, mille osaks olid ka neljaukseline hardtop,
70ndate teine pool oli USA autotööstuse üks süngemaid aegu üldse kogu Teise Maailmasõja järgsest suurtele V8tele suunatud arendustööst oli vähe kasu olukorras, kus prioriteetideks olid äkki saanud keskkonnasõbralikkus ja väike kütusekulu. Neid kahte ei õnnestunud kaua aega ühendada rahuldava võimsusega ja just sellele probleemile lahendust otsides jõuti jälle tagasi ülelaadimise juurde. Fordi, Buicki ja Pontiaci esimesed turbokatsetused '79'80 mudelitel polnud eriti edukad karburaatori kasutamise tõttu, kuid 80ndate keskpaigaks oli sissepritse enamuse probleemidest lahendanud. 80ndate lõpul tegid V6 mootoritel comeback'i ka Rootskompressorid neis nähti turbost lihtsamat ja rahulikuks sõiduks ning suurematele autodele paremini sobivat lahendust. Tundus, et väiksema
annaabi.ee 
