NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU
tipphetkeks oli Printsi kohtumine elupaljusust sümboliseeriva, ratastoolis
ringisõitva Perenaisega (Herta Elviste). Kitzbergi ühe marginaalsema näidendi
mugandusel põhinenud „Laseb käele suud anda” osutas kibekalt konformismile
kui rahvuslikule probleemile, deheroiseerides ja murendades eestlaste minapilti;
üllatava ja uudsena mõjus autentse rahvaluule sulandamine novaatorlikku
teatrikeelde. Lavastaja Toominga väljendusvahendite füüsilisus ja kohatine
brutaalsuski tekitasid aga vaatajates diametraalselt erinevaid reaktsioone. Veel
üheks teatriuuenduse oluliseks lavastuseks oli esmajoones stuudiolaadset
rühmateatrit kultiveerinud Evald Hermaküla tõlgendus Leonid Andrejevi
näidendist „Sina, kes sa saad kõrvakiile” (1971) – teos, mis oli varasemas eesti
teatriloos seostunud Paul Sepa 1920. aastate sümbolismiotsingutega. Nüüdne
lavaversioon pakkus kõikehaaravat püha ja rämeda teatri sulamit ning Jaan