Meditsiiniajaloo konspekt
mõjud) ja sisemised (psüühika, lihaste kontraktsioon), lisaks üldised ja kohalikud
ärritused. Ärritus kutsunuks esile erutuse. Haigel inimesel niisiis kas liiga palju või
liiga vähe sedasama erutust. Eelneva põhjal sai haigused jaotada kahte rühma
steenilised ja asteenilised. Mis omakorda tõi oma järeldused diagnoosimisse ja
ravisse. Ravis kippusid vitalismi kalduvad tegelased eelistama similia similibus
kontseptsiooni ravimine sarnasega.
(Brusseism F. Brusse nime järgi 19. sajandi esimesel poolel kujunenud moekas
ravimisviis pidas erutuse, milline pidada tekitama valusid, palavikku jne
mahasurumiseks kasulik olevat dieeti, ainevahetust kiirendavatel protseduuridel nt
aadrilaskmist.)
Uued meditsiinikoolkonnad, mis 18. sajandi lõpupoole tekkisid, olid
natuurfilosoofiline koolkond (üritas mh haigusi klassifitseerida) ja homöopaatiline
õpetus (Samuel Hahnemann, 1755-1843). Homöopaatia käsitleb haiget kui füüsilis-
annaabi.ee 
